top of page

Abja Maaturism

Abja Vaatamisväärsuste kaart

Vaatamisväärsuste kaart

Vaatamisväärsustega tutvudes pea kinni ​​Igaüheõiguse põhimõtetest

 

Abja-Paluoja

 

Abja-Paluoja asub Halliste ürgoru lõunaserval. Ajalooliselt kuulub Abja Halliste kihelkonda. Esimesed andmed Abja kohta pärinevad aastast 1504. Talude päriseks müümist alustas aastal 1853 Abja mõisa „hull parun“ Reinhold von Stackelberg ning esimene ostja tuli Mulgi talust.

 

Veel 19. sajandi kolmandal veerandil asus praeguse linna alal Paluoja kõrts, mille juures peatusid Tartumaalt Pärnu suunduvad linavoorid. Kõrtsi juures peeti Abja sügislaata, mis oli suurim Eesti kariloomade laat. Siia sõitis ostjaid Riiast, kes maksid nende eest kõrgemat hinda kui kohalikud lihunikud. Loomi toodi Abja laadale mitte ainult Hallistest, vaid ka kaugemalt. Pärast laata aeti neid suurte karjadena Penuja kaudu Lätimaale.

 

Käsitööliste ja kaupmeeste alevikuks kujunes see paik välja 1890. aastail. Uut asulat hakati Abja-Paluojaks nimetama selle piiril voolava Paluoja ja kõrtsi nime järgi. Et 1897. aastal avati raudteeliiklus, mis hakkas Abja-Paluoja ühendama nii Viljandi, Pärnu kui ka Valgaga, kasvas alevik jõudsalt edasi.

 

Aastasadu on siin tegeletud põllu harimisega ning Mulgimaa jõukusele andis arengutõuke linakasvatus. Aastal 1914 asutati Abja-Vanamõisa lähedal ühisettevõttena toorlinavabrik, mida peetakse esimeseks Eestis. Sinised linaõied on ka välja toodud Abja valla vapil.

 

Aastal 1925 sai Abja-Paluoja alevikuõigused, aastal 1945 aleviks ning aastal 1993 sai linnaks.

 

Vaatamisväärsusteks on endine pangahoone – praegune postkontor mis on ehitatud aastal 1929, arhitekt Kuusik. Kultuurimaja valmis 1958, arhitekt Matteus. Gümnaasiumi hoone valmis 1940, juurdeehitus 1964. Linnas on kolm parki: gümnaasiumi juures, postkontori juures ja lasteaia juures.

​

Info:MTÜ Mulgi Kultuuri Instituut ja Mulgi vald

 

Abja-Paluoja postkontor
Postkontor on arhitektuurimälestis ja linna kauneim hoone. Hoone valmis 1929.a. arhitekt E.J.Kuusiku projekti alusel pangahoonena.

 

Hästi proportsioneeritud hoonet iseloomustavad kõrge kivikatus ja lihtne hoonemass, mis on liigendatud tumedate uste- ja aknaraamistustega ning katuseakendega. Praeguseni on säilinud suured juugendstiilis reljeefsed ahjud, mis on tehtud värvilise glasuuriga ahjupottidest.

 

Algselt olid all pangaruumid ning ülakorrusel juhataja korter. Sõjajärgsetel aastatel on ka II korrus ametiruumideks ehitatud. Hoone esialgset ilmet on muutnud katusekorruse ehitamine korteriteks. Abja postkontori ees asub linna keskpark.

 

Info: Kultuurimälestiste Riiklik Register ja MTÜ Mulgi Kultuuri Instituut

 

Abja-Paluoja muuseum
Muuseum asutati aastal 1999. Alalises ekspositsioonis on stendid ja vitriinid - muinasaeg, mulgid, kultuurielu, haridus, postiteenistus, tuletõrje, lasteaed, sport, haigla, raamatukogu, teedevalitsus, linavabrik, piimatööstus, mõisad, jt. Muuseum asub endises Panga /Postkontori hoones.

 

Asukoht: Posti tn. 3, Abja–Paluoja, Viljandimaa
Avatud:  etteteatamisel

 

Kontakt: +372 5556 0847

 

Paluoja kõrts ja postijaam

Vanim hoone linnas. Nimetati Paluoja oja järgi Paluoja kõrtsiks. Aastal 1919 avati vanas kõrtsis Abja-Paluoja 6-klassiline algkool ja aastal 1933 liideti Kaidi algkooliga.

Info:Keskkonnainfo

Abja mõis

Varasemad teated Abja mõisa (Abia) kohta pärinevad aastast 1504. 17. sajandil kuulus mõis von Fersenitele, pärast Põhjasõda oli see Carl Magnus von Posse valduses. Selle Rootsi päritolu perekonna käes püsis Abja kuni 1780. aastani, mil haldusõigus maanõunik Carl Magnus von Posse poegadelt nende õemehele Friedrich Adolph von Stackelbergile üle läks.

Nähtavasti ei toimunud üleminek ausal teel, mistõttu üks vendadest Gustav von Posse andis asja 1799. aastal kohtusse. Possede kasuks mõisteti välja 38 000 hõberubla, lisaks seitse 16 kuni 26 aasta vanust meessoost pärisorja.

Uue härraga polnud rahul ka Abja talupojad. 1798. aastal kurtsid nad Voltveti kõrtsis oma halba elu Rencēni pärishärrale, Õisu mõisniku vennale Friedrich von Siversile. Tema saatis kohale maanõunike kolleegiumi komisjoni. Talupojad ei kaevanud mitte niivõrd mõisniku kui mõisavalitseja Lofrenz Wissori peale.

Talupoeg Lepa Jaak tunnistas, et seitsme päeva jooksul on teda üheksa korda pekstud ja mõisavalitseja on teinud seda sellise ägedusega, et „selg pragusid täis nagu puukoor ja augud peas”. Sado Märt oli aga kaheksa päeva jooksul viis korda peksa saanud ja seda nii vitste kui ka piitsaga. Valitseja lükkas süüdistused ümber ja ütles, et olevat käitunud vastavalt mõisniku instruktsioonidele.

Talupoegade ülestunnistustest jahmunud kolleegium määras Friedrich Adolf von Stackelbergile 500 rubla trahvi. Vihane mõisnik pöördus keisri poole. Stackelbergile määratud trahv tühistati ja Sivers tagandati ametist. Halvast iseloomust hoolimata hakkas just Friedrich Adolph von Stackelberg Abja mõisasüdant esinduslikult välja ehitama.

Senine häärber oli tagasihoidlik, puust laudkatusega ja väljastpoolt krohvitud seintega. Uus hoone kerkis aga kahekorruselisena ja kivikatusega. Ridamisi kerkis ka kõrvalhooneid. Aidast ja kivitallist moodustus härrastemaja ette sümmeetriline ansambel. Aida ja talli vahele ehitati kolonnaad ja selle keskele nelja sambaga kujundatud värav.Otse väravast algas mitme kilomeetri pikkune sirge allee, mis viis Halliste Püha Anna kirku ja perekonna matmispaiga ehk Solitude juurde.

Ansamblisse kuulusid teenijamajad, karjahooned, millest tähtsamad olid viina- ja õlleköök, kaks vesiveskit ja üks tuuleveski, magasiait ja menagerie – koht, kus julm mõisnik hoidis oma külaliste lõbustamiseks metsloomi.

Mõisnik palkas pargi kujundamiseks aedniku Johann Friedrich Semischi Saksamaalt. Pargi kujundamisele andis häid võimalusi mõisasüdant läbiv sügav org. Park laienes mööda oru külgi, oru põhjas asetsesid tiigid poolsaarte ja saartega, purrete ja paadisildadega. Samuti oli seal kaks paviljoni, millest üht on 1813. aasta paiku nimetatud Jaapani templiks ja teist Uueks templiks.

Ühte oru nõlva kaevati grott. Mõistagi istutati kõikjale rohkesti lilli. Efekti mõttes toodi suvel kasvuhoonest pottidega välja ka agaave, loorberipuid ja noori apelsinipuid. 1813. aastal oli neid mõisas 81.

Võib-olla sellepärast, et Abja esimene Stackelberg oli südametu ja toores, on tema järeltulijad rahva mällu jäädvustunud hoopis soojemas valguses. Poeg Georg Gotthard Baron Stackelberg sai mõisa enda nimele 1824. aastal, pojapoeg Reinhold (Roman) Johan Woldemar Baron Stackelberg valitses Abjat 1844-1878.

Abja mõisas algas talude raharendile viimine 1836. aastal ning nende päriseksmüük 1843. Abja jäi Stackelbergide kätte kuni mõisate võõrandamiseni. 1923. aasta kevadel, kui viimast härrat Charles von Stackelbergi hakati härrastemajast välja tõstma, polnud keegi kohalikest nõus kohtupritstavile appi minema.

Võõrandamisjärgselt kolis mõisahoonesse gümnaasium ja 1930. aastal kodumajanduskool, Teise maailmasõja järel aga lastekodu. Lastekodu tarbeks ehitati hoone vanem osa 1950. aastatel kahekorruseliseks. 1990. aastatel tegutses hoones piirivalvekordon. Peahoone vastas paiknev kaunis kaaristuga ait on säilinud, selle paariliseks olnud tall-tõllakuur on aga hävinud.

Asukoht: Põlde küla, Abja vald, Viljandimaa

E-mail: ​info[at]abjamois.ee

Koduleht: http://www.abjamois.ee 

​Lisainfo 1 ja lisainfo 2

Info: MTÜ Mulgi Kultuuri Instituut ja Kultuurimälestiste Riiklik Register

Abjaku küla kivikalmed

Pärnu maantee ja Sarja tee vahel asetseb üks vana kalmekoht, mis pärineb 1211.aastast. Esimene eesti arheoloog Jaan Jung uuris seda kalmet, ning tema arvates oli see Läti Henriku aegne matusekoht, kui lätlased tungisid eestlaste aladele ja siin hulgaliselt eestlase maha tapsid.

Kui lätlased olid läinud, siis need eestlased, kes olid ellu jäänud, põletasid langenute surnukehad oma esivanemate kombe kohaselt.

Kivikalmed

Ennevanasti oli esivanematel komme, et enne matmist surnud põletati ning tuha ja kontide peale kuhjati kive. Arvati, et põletamine vabastab hinge maisest kehast ning ta saab vabana lennata surnuteriiki - Toonelasse. Neid haudu nimetatakse tänapäeval kivikalmeteks.

​

​Kivikalmetel käidi esivanemate hingedelt nõu ja abi saamas. See oli samuti püha koht, sest siin puhkasid nende esivanemad, kelle hinged olid oma valgetes rüüdes läinud Toonelasse. Miks just valgetes? Aga sellepärast, et mustades riietes pidid hinged niikaua Toonela väravas seisma, kui musta värvi riided valgeks pleekisid, alles siis avati Toonela värav ja hinged võisid siseneda hinged maailma.

​

Info: Salme Vainlo “Mulgimaa Võlu ja Valu” (MTÜ Kodukuru, 2011).  

Alistemägi

Alistemägi asub Penuja lähistel, umbes ühe kilomeetri kaugusel asulast põja pool ja  on nüüd kaetud metsaga. Mäele viib aeglaselt tõusev ja veidi kurviline tee. Alistemäe all voolab Penuja oja oma ürgses sängis.

​Rahvapärimuste alusel oli mäel asunud pärast ristiusus vastuvõtmist esimene Aliste kabel, mis pühendati pühale Annale. Katoliku kiriku mungad ehitasid tihti kabeleid muinaseestlaste pühadesse paikadesse.  

Alistemägi oli muinaseestlastele väga püha paik. Alistemäel korraldati usuriituseid ja paluti abi muinasjumalalt Taaralt. Mäel põles võimas tuli, rahvas tantsis ja laulis tule ümber. Tuleusk olevat meie esivanemate kõige vanem usk. Meie esivanemad arvasid, et tulesädemed on lahkunute hinged. Nad arvasid, et püha tuli puhastab hinge ja keha ning kaitseb neid kurja eest.

Info: S.Vainlo raamatust „Mulgimaa Võlu ja Valu“(MTÜ Kodukuru, 2011) ja Eesti giid

Penuja mõis ja tamm

Läbi aegade on ostu, pantimise ja pärimise teel Penuja (Penneküll) mõis sageli omanikke vahetanud. 1870. aastal ostis selle 20 800 rubla eest Abja valla mees Peeter Widriks, kellest sai üks esimesi eesti soost mõisnikke.

Praegu on peahoonest alles varemed, ka kõrvalhooned on üsna kehvas seisus. Säilinud on Penuja mõisapark. Selles on Penuja tamm, mille ümbermõõt on 449 cm ja kõrgus 28 meetrit. Penuja ümbrus on muististerohke ala. Siin on mitu kalmekohta ja rahvapärimustega seotud kohti.

Lisainfo

Info:MTÜ Mulgi Kultuuri Instituut ja Kultuurimälestiste Riiklik Register

Lüütre oru kaitseala

Abja valla üks ilusamate paljanditega org – Lüütre oru kaitseala asub Lüütre oja kaldail Sarja külas. Kaitseala moodustati 1990. aastal ja selle pindala on 8 ha.

Lüütre talu maadel on kaks suurejoonelist paljandit. Esimesele pääseb juurde Valga-Uulu maanteelt, teisele Abja-Paluoja – Sarja teelt. Suurim paljand on 55 m pikk ja kuni 6 m kõrge. Paljandis on madal koobas, millest väljuvad allikad.

Loodushuviline võib siit leida orhideelisi nagu ööviiul, seenlille, käopäkka ning sügiseti kukeseeni, linnuvaatlejatele pakub silmailu meie kõige värvikirevam lind jäälind ning avastamisrõõmu paljandi seina sisse ehitatud käblikupesa, mis on ümbervooderdatud parajaks endisest jäälinnu pesast.

Info: MTÜ Mulgi Kultuuri Instituut ja Keskkonnainfo  

Jaan Jungi mälestuskivi

Jaan Jung (18. 11. 1835 Tamme küla, Pilistvere kihelkond – 26. 06. 1900 Tamme küla, Imavere vald), rahvusliku liikumise tegelane, arheoloogia ja ajalooharrastaja.  Oli 1857–96 Abja vallas Kaidi koolis õpetaja.

Ta tegutses samuti aktiivselt eesti rahvuslikes seltsides: oli Eesti Kirjameeste Seltsis, Eesti Aleksandrikooli abikomitees, tegi koostööd “Eesti Postimehele” ja “Sakalale”.
 

Tõlkis esimesena Läti Hendriku “Liivimaa kroonika”, ning avaldas kolmeköitelise raamatu “Muinasaja teadus eestlaste maalt”. Mälestuskivi asub Penuja tee ääres, Abja vallas.

​Info: mulgi.karksi.ee, Wikipedia ja Eesti Entsüklopeedia

Atika ohvrikivi

Abja vallas, Atika külas, Tammekänno talu metsas asub üks iidne ohvrikivi, mis hämmastab meid oma suuruse ja igivana päritoluga. Kunagi asus see kivi talu heinamaal ja oli kõigile kaugelt nähtav. Nüüd ümbritseb ohvrikivi kohisev mets.

Ohvrikivi on lauakujuline, 2.1 meetrit (m) pikk ja 1.5 m lai. Sellele kivile on jätkuks otsa pandud 1.2 m pikk ja 0.6 m lai kivi, koos moodustavad nad ligemale 7-ruutmeetrise kambri põranda. Just need kaks lamedat kivi olevat olnud ohvrikivid. Nende kivide ees on veel 1.2 m pikk ja 0.75 m lai ja 0.45 m paks tahutud kivi, mis on teiste väiksemate kivide peal niiviisi, et nende alt valgus läbi paistab.

Vanarahvas teab rääkida, et muistsel ajal tõi ümberkaudne külarahvas kivile ohvriande – iga aasta esimest uudsevilja, et vili järgmisel aastal veelgi paremini kasvaks. Kes aga ohvrikivile „uudist“ (uudsevilja) ei viinud, sellele öeldud alati, et temal järgmisel aastal oma põllu pealt midagi loota pole.  

Info: S.Vainlo raamatust „Mulgimaa Võlu ja Valu“(MTÜ Kodukuru, 2011).

Abja-Peraküla

Abja-Peraküla oli kuni II maailmasõjani ehtmulgiliku kultuuri, elu-olu ja majapidamise ehedamaks piirkonnaks.

Abja-Perakülas asus Ruukle talu, mille üks avar, laudadega vooderdatud ja kollaseks värvitud palkhoone oli ehitatud teatrietenduste andmiseks. Selle hoone ehitas Ruukle peremees Henn Mõrd oma poja Märt Mõrra algatusel, kes töötas Viljandis ajakirjanikuna, lavastas seal aga ka näidendeid ja oli Viljandi teatri „Ugala” asutajaid.

Enne Esimest maailmasõda lavastas ta suviti Ruuklel oma Viljandi trupiga näidendeid. Ka kohalikud organisatsioonid korraldasid seal pidusid. Ruukle oli kujunenud sel ajal Abja-Peraküla kultuurikeskuseks.

Info: MTÜ Mulgi Kultuuri Instituut

Abja-Vanamõisa linavabrik

Küla mainiti esmakordselt 1583, kui Liivi sõda lõppes. 1914. aastal asutati Abja-Vanamõisa lähedale ühisettevõttena toorlinavabrik, mis oli Tsaari-Venemaa esimene sooja vee leotusega linavabrik. Vabriku rajas insener Mats Kissa.

1922. aastal hakkas tööle linapuhastus- ja ketrusosakond ning värnitsavabrik. Tööstushoonetes lõpetati tegevus 1990. aastal.  

Tänapäeval on linavabrik erakätes ning ehtised on taastamisel.  

Info:MTÜ Mulgi Kultuuri Instituut, Eesti Põllumajandusmuuseum ja Wikipedia

Laatre küla ja jaamahoone

Laatre küla ja sealset mõisa (Moysekyll) on esimest korda mainitud 1504. aastal.  Laatre ulatub poolsaarena Läti alade keskele, seda läbib Ruhja-Laatre tee. Eesti-Läti piiri lähedal asub väike Raja asula, millest kolm kilomeetrit Põhja poole jääb Roosi umbjärv ja sellest loode poole Vanamõisa järv.

1926. aastal avati Abja ning Mõisaküla vahelisel raudteelõigul uus jaam - Laatre. Samal aastal valmis ka stiilne Laatre jaamahoone, mis on Eesti väikeraudteede miljöö ehedaks näiteks. Kitsarööpmeline raudtee suleti 1973. aastal.

1939. aastal valmis Laatre koolimaja. Veel seitsmekümnendate aastate algul oli see valge, kahe tiivaga uhke hoone, kus asus kaheksaklassiline kool. See suleti 1973. aastal. Kolmkümmend aastat tühjana seisnud hoone katus on endiselt terve, sarikad kuivad ja seinad püsti. Maja koos maaga on praegu erakätes.

Laatre vaatamisväärsusteks on Laatre endine jaamahoone aga ka mõis, mõisapark ja August Kitzbergi sünnikohta tähistav rändrahn.

Lisainfo

Info: MTÜ Mulgi Kultuuri Instituut, Laatre küla, Wikipedia ja Kultuurimälestiste Riiklik Register

Öövesti künnapuu ehk Ohvrijalakas

Saate külas asub Öövesti künnapuu mida rahvas nimetab ekslikult jalakaks, mida ta tegelikult ei ole. Oma nime on ta saanud Öövesti talu järgi. See on vana ohvripuu, tema ümbermõõt on 4 meetrit 72 sentimeetrit ning kõrgus 19 meetrit. Ohvripuuga on seotud palju erinevaid legende ja pärimusi.

Info: S.Vainlo raamatust „Mulgimaa Võlu ja Valu“(MTÜ Kodukuru, 2011)

Lopa paljand

Lopa paljandi loodusala asub Abja vallas Atika külas, Pöögle (nimetatud ka Lopa) oja kaldal. Punakaspruunist liivakivist kujunenud Lopa paljand ehk „Lopa Põrgu“ on üks pikemaid huvitava ehitusega Eesti looduslikke koopaid. August Kitzbergi kaudu on paljandil seos Eesti kultuurilooga, nimelt Lopa talu on saanud tuntuks teoses "Kauka jumal" kirjeldatud sündmuste tegevuskohana.

Info: Keskkonnainfo ja Keskkonnaamet

Penuja õigeusu kirik

Aastal 1871 alustati kiriku ehitusega, kuna kirikul polnud aga piisavalt raha, et soetada teeäärne maatükk, ehitati kirik soo äärde ning seepärast ka sissepääs soo poolt (R. Paju).

Penuja Kõikide Pühakute Kirik õnnistati 12. juulil 1873. aastal. Samaaegselt valmisid ka maja preestritele ja preestri abidele ning koolimaja. Siin oli õigeusu kihelkonnakool ja abikool. Endises koolimajas on Penuja külamaja.

Info: MTÜ Mulgi Kultuuri Instituut  ja Keskkonnainfo

Vaida paljand ja koobas

Vaida paljand asub Abjast 6km kaugusel Kilingi-Nõmme maantee lähedal, maanteest 800m põhja suunas, Anniennu talu maadel. Koopasse sisenemine ei vaja spetsiaalset riietust, kuna koobas on piisavalt kõrge ja enamikus osas on põhi kuiv. Paljand on tähistatud looduskaitsele viitava sildiga.

Vaida koobas on teada olnud juba väga kaua ja rahvajutu järgi on siin sõdade ajal olnud pelgupaigaks kohalikele elanikele. Siin olevat varjanud end isegi ​Rootsi kuningas Karl XII, ning pärimuste järgi on siin olnud ka Vanapagana elupaik.

Info:Keskkonnainfo

Sarja küla

Sarja külast on ligi 90% kaetud metsaga, põllumaad on vähe. Siit võib leida häid mustikametsi, kaasikuid, haavikuid, saarikuid, seemnemännikuid, väheseid aga pindalalt suuri põlde ääristavad lepikud. Sügiseti saadakse neist metsadest rikkalik seenesaak, ka jahimeestele leidub siin mitmesuguseid jahiulukeid. Sarja metsad on koduks põtradele, metskitsedele, metsigadele, punahirvedele, karudele, ilvestele ja teistele loomadele. Arvukate ojade ja kraavide kallastel saab jälgida kobraste elutegevust – hinnanguliselt on Sarja külas iga inimese kohta 2 kobrast.

Sarja külast voolab läbi Enu oja, Tiru oja, mis suubub Hendrikhansu ojja. Hendrikhansu talu all on viimane üles paisutatud Hendrikhansu järveks, mille kaldal on Eesti pikim liivakivipaljand – Hendrikhansu põrgu. Ka siin võib kohata jäälinde.

Info: Kultuurimälestiste Riiklik Register ja  MTÜ Mulgi Kultuuri Instituut

Losu kuusk ehk “Hiiekuusk”

Hiiekuusk asub Usse talu juures, Räägu külas, Abja vallas. Puu ümbermõõt on 263 cm ja kõrgus 25 m (1998. aasta andmed, Eesti põlispuud).

Püha Hiis

Vanal ajal olnud igal külal oma püha hiis, kus käidi palvetamas ja jumalatele (Taevaisale, Taevataadile, Taarale) ohvreid toomas. Külarahvas tulnud hiide ja laulnud seal torupilli saatel nii, et hiis kõlanud.

Hiiele toodud alati ohvriande: uudsevilja, lehma värsket piima ja liha. Tihti asetatud need Uku vakka, mis olnud seotud mõne hiiepuu külge. Vanarahva jutustuste järgi ükski inimene ei tohtinud hiiepuudele kurja teha, hiie juures ei tohtinud kurja vanduda ning ükski loom ei tohtinud hiide minna.    

Info: S.Vainlo raamatust „Mulgimaa Võlu ja Valu“(MTÜ Kodukuru, 2011) ja Keskkonnainfo

Paudi talu

Abja- Paluojast 4,5 km Sarja poole sõites jääb paremat kätt Paudi talu. Selles põlises metsatalus on võimalus näha vanu metsatööriistu ja nende kasutamist. Talu maadel on põnev matkarada, kus asuvad mitmed pärandkultuuriobjektid.

Asukoht: Veskimäe küla, Abja vald, Viljandimaa.

Kontakt: +372 562 5464 või +372 5376 1728

E-mail: ojapera[at]hot.ee

Hendrikhansu „Põrgu“paljand

Mõisaküla poole sõites 7.kilomeetril Laatre teeristil näitab teeviit paremale – Hendrikhansu paljand. Sõites 5 km Vana-Kariste poole suunab teetähis veelkord paremale ja umbes 500 m pärast on Hendrikhansu liivapaljand.

Paljandi kogupikkus 67m ja kõrgus 6,9m, tekkinud allikate toimel. Paljandi seinalt on leitud monogramme, mis kannavad aastanumbrit 1800 ja tunduvad oma kalligraafiliste tähtedega kui liivasse raiutud kunstiteosed. Legendi järgi elas ja tembutas siin vanapagan.

Info: Viljandi Turismiinfokeskuse brošüüris: Viljandi 2012

Põlde küla kivikalmed

Abja vallas, Põlde külas asub vana kivikalme paik. Asub kaugemal suuremast teest ning võib seega olla raskemini leitab. Kivikalmete kohta saad lugeda “Abjaku küla kiviklamed”alt.

Info: Kultuurimälestiste Riiklik Register

bottom of page