Legende Abjast
Abja ning selle ümbruse kohta on olemas palju põnevaid ajaloolisi jutustusi. Nii Vanapagana, kes elas ennemuiste meie maal kui ka Abja mõisahärrad on siiani mitmete legendide peategelasteks. Allpool on välja toodud mõningad huvitavad jutustused Abja kohta.
Mürgised ussid ja erusõdur
Vanal ajal pesitsenud Abja mõisa soodes ja heinamaadel palju mürgiseid madusid. Ühel suvel olnud neid eriti hulgaliselt. Paljud inimesed said nõelata, mitu neist suri hirmsates piinades.
Sel ajal elas siinmail üks vana erusõdur, kes oskas paljude lindude ja loomade keeli. Erusõdur sai tänu oma keeleoskusele lindudelt ja loomadelt teada, mida ette võtta, et inimesed ei saaks enam ussidelt nõelata.
Ühel päeval pani see vana erusõdur Halliste jõele palgi peale. Seejärel ütles esimesele ussile, kes sealsamas jõe ääres uudishimulikult tema tegevust pealt vaatas:“ Kui te, ussid, nüüd kõik siitpoolt jõge, üle jõe võimalikult kaugemale ei lähe, siis hävitan kogu teie suure soo!“ Seejärel hakkasid maod kogunema jõekaldale. Vana erusõdur läks üle palgi esimesena, tema järel ussikari. Kui viimane uss sai üle Halliste jõe, siis läks erusõdur ruttu üle jõe tagasi ja võttis palgi Halliste jõelt ära, et siud ei saaks enam tagasi roomata.
Sellest ajast peale ei olnud Abja-poolsel alal enam ühtegi ussi ja seejärel ei nõelatud ka enam inimesi. Küll leidus neid aga Pornuse mõisa all soodes ja heinamaadel.
Salme Vainlo < 2008 < Loo pani kirja Abja Keskkooli õpilane Lea Univer Põlde külast 1948.aastal. Lugu on olemas käsikirjaliselt Abja Muuseumis.
Jutustus Salme Vainlo raamatust „Mulgimaa Võlu ja Valu“ (Abja : Kodukuru, 2011).
Vanapaganate ühine leivalabidas
Vanal, hallil ajal, kui meie maal elasid veel vanapaganad, asus ka Koodiorus üks Vanapaganate perekond. Teine sarvikute perekond elas Abja mõisa lähistel Põrgupedakus. Mõlemad perekonnad olid väga vaesed, lausa nii vaesed, et neil oli kahe perekonna peale üks leivalabidas. Eks seepärast pididki vanapaganate naised seda üht leivalabidat omavahel jagama.
Tavaliselt võtsid vanapaganate perenaised leivateo ette ühel ja samal päeval. Seda tegid nad järgmiselt. Kui Koodioru perenaine oli saanud esimese leivapätsi valmis ja lükanud selle leivalabidaga ahju küpsema, läks ta õue ja lennutas leivalabida Põrgupedakusse oma naabrinaisele. Tol perenaisel olnud leivapäts juba valmis voolitud, kibekähku asetas ta selle leivalabidale ja läigatas ahju. Nüüd läks see perenaine jooksujalu õue ja lennutas päevinäinud leivalabida tagasi tagasi Koodioru suunas. See kordus niimitu korda, kuimitu leiba olid vanapaganate perenaised valmis voolinud.
Nii lennutati leivalabidat Koodioru ja Põrgupedaku vahet senikaua, kui need vanapaganad siinmail elasid. Igatahes ei olnud vanapaganatest naabrinaiste vahel leivalabida pärast mingeid tülisid. Leiba jätkus ja ka leivalabidas pidas vastu. Kuid mida kunagi ei saabunud, see oli jõukus, teist leivalabidat ei suudetud muretseda.
Salme Vainlo <2005< Lea Univer Põlde külast Põrgupedaku lähistelt, kirja pandud 1948. aastal. Lugu on olemas käsikirjaliselt Abja Muuseumis.
Jutustus Salme Vainlo raamatust „Mulgimaa Võlu ja Valu“ (Abja : Kodukuru, 2011).
Abja punased tulid mõisa üle võtma
Revolutsiooni ajal tekkis Abja punastel plaan Abja mõis üle võtta. Tol ajal oli ju mõis see kõige kurja juur ja esmajoones ihuti ikka tema peale hammast. Vihal lasti keeda, aga salajas loodeti mõisa veinikeldrit rüüstata ja kõht head-paremat täis parkida. Mõisast loodeti segaduse käigus ka midagi tarvilikku kaasa krahmata, kasvõi haraline kahvel.
Mõisapoisid said Abja-Paluoja kõrtsis punaste plaanist haisu ninna ja rääkisid sellest saladuskatte all parunile. Üheskoos peeti plaani ja võeti punaste rünnaku vastu abinõu tarvitusele.
Kui Abja punaste kaltsakate vägi piki järvekallast jalgtee mööda mäest üles vooris, siis võttis neid vastu noor parunihärra koos turskete mõisapostega. Kaitsjad hoidsid rinna kõrgusel koormavaltaid. Paruni käskluse peale tormasid kaitsjad koormavaldastega punaste poole ja trügisid nad järsust mäest tagurpidi alla. Loomulikult ei tehtud kellelegi viga, kõik toimus suure nalja, naeru ja kisa saatel.
Abja punaste kaltsakate vägi pani punuma, ikka sinnapoole, kust nad olid tulnud, mõisakaitsjad hirmsa kisaga põgenejate kannul. Pärast oli kogu tee põgenejate jalavarje täis, suurem osa neist katkised ja lääpa tallatud.
Pärast seda vägitegu kelkisid mõisapoisid palju aastaid Abja kõrtsis. Abja laadal oli samuti kiskumisi ja nägelemisi. Tihtipeale ajasid tursked mõisapoisid oma rinna ette ja tögasid Abja punaseid. Vaatasid nende jalavarje ja teatasid:“ Kas mette sia es unetenu oma jalavarjud mede Mõisamäe alla, tule vaata perrä, vedeleve teise tii äären üte põõsa viiren, apneve sääl vihma kähen, kennigi noid ei ta’a.“
Salme Vainlo < 2008< Liidia Liiber-Räbanik-Niin Abja-Paluojalt.
Jutustus Salme Vainlo raamatust „Mulgimaa Võlu ja Valu“ (Abja : Kodukuru, 2011).
Turske töömees ja tsemenditünn
Abja mõisahärral oli kogu aeg mõisahoonete juures midagi remontida ja parandada. Ükskord käsutati jällegi töömehed kohale. Valitejahärral oli remondimaterjal juba aegsasti kohale varutud, samuti üks suur ja raske tsemenditünn. Ka töömehed olid siinsamas platsis ja ootasid mõisahärra korraldusi.
Mõisahärra pani tähele, et üks turske töömees imetles tema suurt tsemenditünni. Töömehe pilk rääkis iseenda eest, mees tahaks suurt tsemenditünni kangesti endale. „Küllap tal on majaehitus pooleli ja tsemendiostmiseks ei jätku raha,“ mõtles mõisahärra.
Mõisahärra oli tuntud rahvamees. Hea nali oli teda ikka tõmmanud nagu vanakurat välku. Mõisahärra pakkus välja:“ Kui tsemenditünni ilma abita õlale võtad ja turjal koju viid, on tsemenditünn sinu oma. Minu käsi selle peale!“ Turske sell võttis mõisahärra lahke pakkumise vastu. Ta haaras tugevate töömehekätega tünnist kinni ja taris selle kõigest jõust punnitades oma turjale. Vaarudes astus ta esimesed sammud, kõigile oli selge, et see mees tsemenditünniga koju ei jõua.
Mõisahärra oma saksavankril ja töömehed jalaküüdiga kannul, vaarus turske töömees Abja alevi poole. Tikuti oja silla käetoe najal ta korraks seisatas, et hinge tõmmata. Mõisahärral oli juba heameel, et nüüd jääb tsemenditünn siiski temale. Kus sa sellega! Turske sell ainult nihutas tünni paremini oma õlale ja sammus vaarudes edasi. Töömees tassiski tsemenditünni seljas koju.
Abja mõisahärra pidas oma lubadust. Ta kostis:“Tubli miis, nüüd om tsemenditünn sinu oma ikki kah!“
Salme Vainlo < 2008 < Ain Laidvee Põlde külast< tema isa Peeter Laidvee Põlde külast.
Jutustus Salme Vainlo raamatust „Mulgimaa Võlu ja Valu“ (Abja : Kodukuru, 2011).
